Mereäärne Varkala on meie koduks 10 päeva, peatume privaatses Samsara Harmony Beach Resortis. Iga pere saab oma käsutusse väikese majakese või korruse suuremast.. Järgnevate päevade sisu on päevitamine, ujumine, söömine, olesklemine. Muidugi ka poodlemine. Pangapealne promenaad on täis söögikohti, baare ja poekesi. Ja ajurveeda! Laseme end mudida ja õlitada nii, et vähe ei saa. Pärast kahte seanssi on minul igatahes kadunud juba naksatused põlvedes ja mitmed väiksed kortsukesed ning igasugune stress.
Vahelduseks võtsime ette reisi India kõige lõunapoolsemasse tippu - Kanyakumari, kus kohtuvad kolm merd ja mis on üks paljudest palverännakute sihtkohtadest. Tee oli vaevarikas ja see "maailma serv" vääriks kindlasti pikemat peatumist. Tavaliselt tullakse siia päikeseloojangut ja -tõusu vaatama. Jälle miski, mis toovat head õnne. Meil oli aga hea meel, et ööseks tagasi kodusesse Varkalasse jõudsime.
Rutiini tekkides saab igast väiksest seigast sündmus. Täna kuulsin rõdul hommikusöögi ajal palmipuu otsas vaikset toksimist, hakkasin otsima rähnitaolist lindu. Siis aga sai toksimisest ragin ja märkasin, et kohe-kohe on puu küljest rebenemas kookospähklite kobar. Mitu korda olen siin mõelnud, et kookospalmide all liikumine pole teab mis turvaline, küps pähkel on raske ja kiirendusega alla liikumine lisab vaid jõudu, mis peaga kohtudes ei saa hästi lõppeda. Nüüd aga terve kobar ja all mängivad lapsed. Appi!! Kui kobar jäi vaid kitsukese kooreriba külge kõlkuma, saadeti hotellipoiss puu otsa olukorda turvaliselt lõpetama. Pärast nautisime värsket kookosepiima ja näksisime toitvat pähklit.
Läkski nii nagu karta oli, jäime streigi tõttu Munnarri lõksu ja kahjuks pidime loobuma sõidust Thekkadysse. Bussijuht Philip võttis küll riski ja alustas hommikul sõitu, paarist teeblokist õnnestus läbi murda, lõpuks jäime pikemalt toppama ühte külasse, kus streigijuhid palusid teha koostööd ja pool tundi mitte edasi sõita. Läksime bussist välja jalgu sirutama ja sattusime praktiliselt külapeole. Mehed arutasid asju ühel pool tänavat, naised ja lapsed olid kogunenud teise serva, kus lauldi ja keedeti suurtes pottides ühist pidurooga. Külarahvas oli ääretult sõbralik ja lahke. Esimest korda Indias juhtus, et lapsed ei norinud maiustusi meilt vaid jagasid ise meiega oma komme. Bussijuht kuulas vahepeal maad ja muutus murelikuks kuna eespool oli oodata veel teeblokke, mille valvajad aga ei pruukinud olla nii sõbralikud kui selle külakese omad. Nõnda pöördusimegi tagasi majutuskohta. Päeva esimene pool oli põnevalt sisustatud, teise poole veetsime juba koduseks muutunud majas kuna oli hakanud vihma sadama.
Hommikul vara sõitsime otse Alleppeysse, kus meil oli broneeritud nelja magamistoaga paatmaja. Päev tagavetel on tõeline puhkus - lihtsalt ole, mugavas tugitoolis istudes naudi vaateid, meeskond kannab lauale sööke, jooke ja mis peamine - puudub wifi. See on tõeliselt populaarne ajaviide Keralas, sarnaseid suuremaid ja väiksemaid paatmajasid on vee peal paljusid. Seltskonnad alustel on rõõmsameelsed ja lehvitavad vastastikku ning hüüavad tervitusi. Teeme peatuse väikeses külas, et õhtusöögiks värsket kala ja vähki osta. Backwatersi külad on omalaadsed ridakülad, majapidamised tihedalt üksteise kõrval kitsa maariba peal, osadel tagahoovis riisipõld. Tagavete riisipõllud on vähesed maailmas, mis asuvad merepinnast madalamal. Pimeda saabudes jääme ankrusse, naudime õhtusöögiks värskelt grillitud mereande ja pikendame õhtut India rummiga. Hommikusöök serveeritakse juba teel tagasi. Selgub, et me ei ööbinudki väga kaugel reisi alguspunktist.
Pärast vaevaliselt venivat bussireisi rannikult mägedesse leidsime end eilsel pealelõunal paradiisist. Värske õhk, ilus stiilne maja, igas toas verandad vaatega ürdiistandusele ja mägedele, tervitusjoogid ja kaetud lõunalaud. Esimene tunne oli, et siia tahakski jääda. Ilmselt keegi kuulis seda soovi, sest praegugi pole kindel, kas homme oma teekonda plaanitult saame jätkata. Nimelt otsustas terve Kerala ootamatult streikima hakata. Protestitakse keskvalitsuse kava vastu Lõuna-India mägipiirkonnas oluliselt ettevõtlust piirata.
See puudutab eriti teravalt seda piirkonda, kus lähipäevadel ringi sõidame. Streik väljendub näiteks selles, et asulatesse sisse ja välja viivad teed on blokeeritud ja läbi lastakse vaid koolibusse ja kiirabiautosid. Õnnestus ühe sellise streigiseltskonnaga ka juttu puhuda. Tundus, et nad pigem nautisid vaba päeva ja kambavaimu seltsimeeste ja kangema kraami seltsis. Täpset infot, mille vastu protestitakse neil ei ole, aktsiooniga liituti solidaarsusest. Meie aga naudime veel oma olemist kõrvalises oaasis nimega Kavalyam Retreat. Puhastame oma keha ja vaimu hommikuste joogatundidega, orgaanilise taimetoiduga ja looduses jalutamisega. Mõned vaprad meist on ka oma esimesed ajurveeda massaažid kätte saanud. Majapidamine, kus ööbime teenib oma sissetuleku turismile lisaks vürtsidest. Maja taga algab vürtsiaed, ligi 10 hektarit peamiselt kardemoni. Mina olen seda kardemoni nüüd paar päeva ka oma lassi (jogurtijoogi) sees nautinud.
Kohalik algeline pesupesemisel vaid inimkäsi ja -jalgu kasutav munitsipaalpesula olevat kohalik vaatamisväärsus turistidele. No on jah tore vaadata, kuidas pesumehed jalgupidi pesuvees toimetavad. Siin pestakse peamiselt kohalike haiglate, restoranide jms pesu, aga sekka ka turistide pesu. Vahetevahel olevat mõni sinna sattunud turist pöördesse läinud tundes põllul kuivavate linade seas ära oma külalistemajas pessu antud ihupesu. Juudilinnaosa on väike pettumus. Tundub, et rikšamehed
