Õnnelik lapsepõlv. Pratthna lugu.

Pratthna on tavaline 11-aastane tüdruk, kellele meeldib koolis käia, muusikat kuulata ja sulgpalli mängida. Tema lemmikud on Justin Bieber ja Rihanna. Arvuti ja tehnikavidinate maailmas tunneb ta end hästi, kuigi palju aega internetis ei veeda ega arvutimänge ei fänna. Selle asemel loeb parem raamatuid. Kui miski eristab teda keskmisest eesti koolitüdrukust, siis see, et tema lemmikaine on matemaatika. Hindud on üldse matemaatikas ja IT-s kõvad tegijad. Suurena tahab ta aga saada hoopis lauljaks. Kui ta juhtub kuulsaks saama, siis jääb ta ikka Indiasse elama, sest ta armastab Indiat. Prathhna iseloomustab Indiat kui värvikat ja huvitava kultuuriga maad. Ja ta teab, millest räägib. Keskklassi pere ainsa lapsena on ta oma vanuse kohta palju reisinud - lisaks Indias reisimisele on ta käinud Hong Kongis, Malaisias, Singapuris, Sri Lankal ja Balil.
Küsin Prathhna ärimehest isa käest, kuidas ta sellega lepib, kui ainus laps ei astu tema jälgedes vaid unistab karjäärist šõubisnessis. Vastus on ilus. Tema jaoks on kõige olulisem, et tütar oleks õnnelik. Kuni ta on isa poolt materiaalselt kindlustatud, pole vahet, kas valitud tee on rahaliselt tasuv või mitte. Samas hoolitseb ta, et tütar saaks võimalikult hea hariduse ja nii käib Prathhna elitaarses erakoolis.
Pratthna pere elab samas majas onu pere ja vanaemaga. See pole siiski puhtal kujul Indias üldlevinud mitmeid generatsioone ja õdede-vendade peresid ühendav ühendpere (joint family), kus kõiki tulusid, kulusid ja kohustusi jagatakse. Vendade pered kuuluvad eri leibkondadesse ning mõlemal on oma köök ja elutuba, kuid mõlema pere korrusel on tuba ka vanaemale. Igal hommikul enne kooli minekut läheb tüdruk läbi vanaema juurest, kes teda oma õnnistustega teele saadab. Samuti on Pratthna meelest tore, et onu lapsed samas majas elavad.

Pildikesi reisilt, vol 2.

Jooga ja usuga õnnelikuks.Sachi lugu.

Meie joogaõpetaja Rishikeshis on Sachi alias Surendra. Ta jätab esmapilgul karmi mulje, kuid oskab siiski ka nalja visata ja peab ennast väga õnnelikuks meheks. Sachit vaevas lapsena pidev kõhuvalu. 12-aastasena sattus ta Rishikeshis käies oma häda ühele sadhule kurtma. Too oli soovitanud joogaga tegeleda, aga Sachi polnud joogast midagi kuulnud. Sadhu näitas mõned harjutused ette ja mõnda aega ta neid tegigi, aga tüdines ruttu ja jättis sinna paika. Kõhuhädad läksid aga hullemaks, arstid ei osanud aidata ja ta katsetas veel kord joogaga, seekord nii nagu peab - iga päev vähemalt tund aega. Ei läinud kaua kui hädad kadunud. Jooga hakkas Surendrat tõsiselt huvitama, ta õppis juurde ja hakkas ka teisi õpetama. Sai ülikoolistki diplomi. Jooga oli tema elu ja ainus kirg. Mingi hetk hakkasid vanemad peale käima, et vaja naine võtta. Et sellest tüütust teemast vabaneda, kosis oma koolipõlve sõbranna. Algasid pulma ettevalmistused. Mingil hetkel pihtis pruut, et tal on kaasasündinud nahahaigus ning ta kehal valged ja inetud pigmendilaigud. Kui peigmehe vanemad sellest teada said, tühistati pulmad kohe - selline piinlik ja paha hälve polnud ju lihtsalt vastuvõetav. Mõneks ajaks jäeti Sachi rahule ja ta sai jälle ainult joogale pühenduda. Siis aga tabas perekonda tragöödia - suri ootamatult Sachi õde. Leinav ema palus poega, et see naise võtaks ja seega perre uue tütre tooks. See oli nõus tingimusel, kui vanemad ise sobiva pruudi leiavad ja see temalegi meeldib. Kui mitte, siis jäetagu ta edaspidi rahule. Vanemad tegid hea töö ja naaberkülast pärit pruut jättis juba esmapilgul Sachile hea mulje. Tüdruk oli kaunis nagu Bolliwoodi staar. Sachi oli meelitatud, et selline kaunitar temaga abielluda tahab, seda hoolimata tema napist varast ja sissetulekust. Sachi palus oma jumalat, et see aitaks tal elu seada. Kõik läkski kenasti. Pika otsimise peale leidis mees perele väikse aga kõigi mugavustega elamise, mõne aja pärast sündis perre poeg. Sachi oskab oma õnne hinnata ja on iga päev tänulik oma täiusliku pere eest ja et ta saab tegeleda sellega, mis talle südamelähedane. Hare Krishna.

India värvid.

Khajuraho kullassepad. Rami lugu.

Khajurahos meid võõrustanud Ram kannab perekonnanime Soni, mis tähendab kullasseppa. Perenime järgi saab Indias tihti ära arvata, millega seda kandev inimene või tema pere tegeleb. Rami pere viimane kullassepp oli tema vanaisa, kellel oli seitse tütart ja üks poeg - Rami isa. Mitmete põlvede ehtemeistrite varandusest ei jäänud palju järgi kui vanaisa oli kõik seitse tütart mehele pannud. Kuna Rami isa polnud nooruses kullasepa töö õppimisest huvitunud, hakkas ta peale vanaisa surma hoopis põllumeheks. Sellest korralikuks sissetulekuks ei piisanud ja nii jättis ka Ram keskkooli pooleli ja läks tööle, et pere aidata. Seda enam, et varsti tuli mehele panna Rami vanem õde. Ramist ei saanud siiski põllumeest. Lapsena meeldis talle Khajuraho templeid uudistama tulnud turiste jälgida, sest need jagasid tihti lastele kommi ja šokolaadi. Turism on põllumajanduse kõrval teine oluline tegevusvaldkond Khajurahos ja nii sai ka Ramist üks päev turismifirma töötaja. Tal õnnestus piisavalt kõrvale panna, et oma õde mehele panna. Peigmehele kingiti pruudi pere poolt muu hulgas mootorratas, 91 000 ruupiat, õhukonditsioneer, kuldne kaelakett ja rõivaid.
Mõni aasta tagasi ostis Ram ka endale motika ning sellega mööda küla- ja põlluteid kihutamine on tema meelisajaviide. Kahjuks peab ta selle varsti maha müüma, sest et ka noorem õde tuleb õige pea mehele panna. Kuskilt tuleb raha saada, sest isa enam ei tööta, vaid tegeleb peamiselt mediteerimisega ja sugulaste juures üleskasvanud ja hiljuti uuesti perega ühinenud vanem vend tähtpäevade piltnikuna palju ei teeni. Rami suurim unistus on saada kunagi külalistemaja omanikuks, sest tal meeldib inimestega suhelda ja neid võõrustada. Ja kui ta kunagi rikkaks saab, ei unusta ta kindlasti ka abivajajaid.

Pildikesi reisilt, vol 1.