Läkski nii nagu karta oli, jäime streigi tõttu Munnarri lõksu ja kahjuks pidime loobuma sõidust Thekkadysse. Bussijuht Philip võttis küll riski ja alustas hommikul sõitu, paarist teeblokist õnnestus läbi murda, lõpuks jäime pikemalt toppama ühte külasse, kus streigijuhid palusid teha koostööd ja pool tundi mitte edasi sõita. Läksime bussist välja jalgu sirutama ja sattusime praktiliselt külapeole. Mehed arutasid asju ühel pool tänavat, naised ja lapsed olid kogunenud teise serva, kus lauldi ja keedeti suurtes pottides ühist pidurooga. Külarahvas oli ääretult sõbralik ja lahke. Esimest korda Indias juhtus, et lapsed ei norinud maiustusi meilt vaid jagasid ise meiega oma komme. Bussijuht kuulas vahepeal maad ja muutus murelikuks kuna eespool oli oodata veel teeblokke, mille valvajad aga ei pruukinud olla nii sõbralikud kui selle külakese omad. Nõnda pöördusimegi tagasi majutuskohta. Päeva esimene pool oli põnevalt sisustatud, teise poole veetsime juba koduseks muutunud majas kuna oli hakanud vihma sadama.
Hommikul vara sõitsime otse Alleppeysse, kus meil oli broneeritud nelja magamistoaga paatmaja. Päev tagavetel on tõeline puhkus - lihtsalt ole, mugavas tugitoolis istudes naudi vaateid, meeskond kannab lauale sööke, jooke ja mis peamine - puudub wifi. See on tõeliselt populaarne ajaviide Keralas, sarnaseid suuremaid ja väiksemaid paatmajasid on vee peal paljusid. Seltskonnad alustel on rõõmsameelsed ja lehvitavad vastastikku ning hüüavad tervitusi. Teeme peatuse väikeses külas, et õhtusöögiks värsket kala ja vähki osta. Backwatersi külad on omalaadsed ridakülad, majapidamised tihedalt üksteise kõrval kitsa maariba peal, osadel tagahoovis riisipõld. Tagavete riisipõllud on vähesed maailmas, mis asuvad merepinnast madalamal. Pimeda saabudes jääme ankrusse, naudime õhtusöögiks värskelt grillitud mereande ja pikendame õhtut India rummiga. Hommikusöök serveeritakse juba teel tagasi. Selgub, et me ei ööbinudki väga kaugel reisi alguspunktist.
Läkski nii nagu karta oli, jäime streigi tõttu Munnarri lõksu ja kahjuks pidime loobuma sõidust Thekkadysse. Bussijuht Philip võttis küll riski ja alustas hommikul sõitu, paarist teeblokist õnnestus läbi murda, lõpuks jäime pikemalt toppama ühte külasse, kus streigijuhid palusid teha koostööd ja pool tundi mitte edasi sõita. Läksime bussist välja jalgu sirutama ja sattusime praktiliselt külapeole. Mehed arutasid asju ühel pool tänavat, naised ja lapsed olid kogunenud teise serva, kus lauldi ja keedeti suurtes pottides ühist pidurooga. Külarahvas oli ääretult sõbralik ja lahke. Esimest korda Indias juhtus, et lapsed ei norinud maiustusi meilt vaid jagasid ise meiega oma komme. Bussijuht kuulas vahepeal maad ja muutus murelikuks kuna eespool oli oodata veel teeblokke, mille valvajad aga ei pruukinud olla nii sõbralikud kui selle külakese omad. Nõnda pöördusimegi tagasi majutuskohta. Päeva esimene pool oli põnevalt sisustatud, teise poole veetsime juba koduseks muutunud majas kuna oli hakanud vihma sadama.
Hommikul vara sõitsime otse Alleppeysse, kus meil oli broneeritud nelja magamistoaga paatmaja. Päev tagavetel on tõeline puhkus - lihtsalt ole, mugavas tugitoolis istudes naudi vaateid, meeskond kannab lauale sööke, jooke ja mis peamine - puudub wifi. See on tõeliselt populaarne ajaviide Keralas, sarnaseid suuremaid ja väiksemaid paatmajasid on vee peal paljusid. Seltskonnad alustel on rõõmsameelsed ja lehvitavad vastastikku ning hüüavad tervitusi. Teeme peatuse väikeses külas, et õhtusöögiks värsket kala ja vähki osta. Backwatersi külad on omalaadsed ridakülad, majapidamised tihedalt üksteise kõrval kitsa maariba peal, osadel tagahoovis riisipõld. Tagavete riisipõllud on vähesed maailmas, mis asuvad merepinnast madalamal. Pimeda saabudes jääme ankrusse, naudime õhtusöögiks värskelt grillitud mereande ja pikendame õhtut India rummiga. Hommikusöök serveeritakse juba teel tagasi. Selgub, et me ei ööbinudki väga kaugel reisi alguspunktist.
No comments:
Post a Comment