Varkala - olemise imeline kergus.

Mereäärne Varkala on meie koduks 10 päeva, peatume privaatses Samsara Harmony Beach Resortis. Iga pere saab oma käsutusse väikese majakese või korruse suuremast.. Järgnevate päevade sisu on päevitamine, ujumine, söömine, olesklemine. Muidugi ka poodlemine. Pangapealne promenaad on täis söögikohti, baare ja poekesi. Ja ajurveeda! Laseme end mudida ja õlitada nii, et vähe ei saa. Pärast kahte seanssi on minul igatahes kadunud juba naksatused põlvedes ja mitmed väiksed kortsukesed ning igasugune stress.
Vahelduseks võtsime ette reisi India kõige lõunapoolsemasse tippu -  Kanyakumari, kus kohtuvad kolm merd ja mis on üks paljudest palverännakute sihtkohtadest. Tee oli vaevarikas ja see "maailma serv" vääriks kindlasti pikemat peatumist. Tavaliselt tullakse siia päikeseloojangut ja -tõusu vaatama. Jälle miski, mis toovat head õnne. Meil oli aga hea meel, et ööseks tagasi kodusesse Varkalasse jõudsime.
Me asume kuulsast Põhja klifist 20-minutilise jalutuskäigu kaugusel. Siin on meil osalt veel naabriteks  kohalikud kalamehed. Meie rand on tegelikult nende rand ehk koht, kust paatidega merele minnakse ja kust võrke välja tõmmatakse. Paradoks. Me justkui segame neid, samas oleme meie ja meietaolised, kes nende püütud kala raha vastu vahetavad. Kohalikud koerad hoiavad aga meie poole, peesitavad segamatult meie kõrval ja hoiavad silma peal meie asjadel. Kohalike kalameestega oleks neil aga nagu mingi kana kiskuda, üksteise lähedale nad ei lähe.
Rutiini tekkides saab igast väiksest seigast sündmus. Täna kuulsin rõdul hommikusöögi ajal palmipuu otsas vaikset toksimist, hakkasin otsima rähnitaolist lindu. Siis aga sai toksimisest ragin ja märkasin, et kohe-kohe on puu küljest rebenemas kookospähklite kobar. Mitu korda olen siin mõelnud, et kookospalmide all liikumine pole teab mis turvaline, küps pähkel on raske ja kiirendusega alla liikumine lisab vaid jõudu, mis peaga kohtudes ei saa hästi lõppeda. Nüüd aga terve kobar ja all mängivad lapsed. Appi!! Kui kobar jäi vaid kitsukese kooreriba külge kõlkuma, saadeti hotellipoiss puu otsa olukorda turvaliselt lõpetama. Pärast nautisime värsket kookosepiima ja  näksisime toitvat pähklit.
Meil on siin delfiinid ka. Hommik kella kaheksani kuulub rannik kaluritele, kes võrke välja tõmbavad. Pärast kaheksat saabuvad delfiinid, ujuvad üsna ranna lähedale ja viskavad mõnuga mõned saltod. Selleks ajaks on randa jõudnud ka esimesed päevitajad, kes siis neile aplodeerivad.

Backwaters - chill & grill

Läkski nii nagu karta oli, jäime streigi tõttu Munnarri lõksu ja kahjuks pidime loobuma sõidust Thekkadysse. Bussijuht Philip võttis küll riski ja alustas hommikul sõitu, paarist teeblokist õnnestus läbi murda, lõpuks jäime pikemalt toppama ühte külasse, kus streigijuhid palusid teha koostööd ja pool tundi mitte edasi sõita. Läksime bussist välja jalgu sirutama ja sattusime praktiliselt külapeole. Mehed arutasid asju ühel pool tänavat, naised ja lapsed olid kogunenud teise serva, kus lauldi ja keedeti suurtes pottides ühist pidurooga. Külarahvas oli ääretult sõbralik ja lahke. Esimest korda Indias juhtus, et lapsed ei norinud maiustusi meilt vaid jagasid ise meiega oma komme. Bussijuht kuulas vahepeal maad ja muutus murelikuks kuna eespool oli oodata veel teeblokke, mille valvajad aga ei pruukinud olla nii sõbralikud kui selle külakese omad. Nõnda pöördusimegi tagasi majutuskohta. Päeva esimene pool oli põnevalt sisustatud, teise poole veetsime juba koduseks muutunud majas kuna oli hakanud vihma sadama.
Hommikul vara sõitsime otse Alleppeysse, kus meil oli broneeritud nelja magamistoaga paatmaja. Päev tagavetel on tõeline puhkus - lihtsalt ole, mugavas tugitoolis istudes naudi vaateid, meeskond kannab lauale sööke, jooke ja mis peamine - puudub wifi. See on tõeliselt populaarne ajaviide Keralas, sarnaseid suuremaid ja väiksemaid paatmajasid on vee peal paljusid. Seltskonnad alustel on rõõmsameelsed ja lehvitavad vastastikku ning hüüavad tervitusi. Teeme peatuse väikeses külas, et õhtusöögiks värsket kala ja vähki osta. Backwatersi külad on omalaadsed ridakülad, majapidamised tihedalt üksteise kõrval kitsa maariba peal, osadel tagahoovis riisipõld. Tagavete riisipõllud on vähesed maailmas, mis asuvad merepinnast madalamal. Pimeda saabudes jääme ankrusse, naudime õhtusöögiks värskelt grillitud mereande ja pikendame õhtut India rummiga.  Hommikusöök  serveeritakse juba teel tagasi. Selgub, et me ei ööbinudki väga kaugel reisi alguspunktist.

Munnar - kommunistide streik paradiisis

Pärast vaevaliselt venivat bussireisi rannikult mägedesse leidsime end eilsel pealelõunal paradiisist. Värske õhk, ilus stiilne maja, igas toas verandad vaatega ürdiistandusele ja mägedele, tervitusjoogid ja kaetud lõunalaud. Esimene tunne oli, et siia tahakski jääda. Ilmselt keegi kuulis seda soovi, sest praegugi pole kindel, kas homme oma teekonda plaanitult saame jätkata. Nimelt otsustas terve Kerala ootamatult streikima hakata. Protestitakse keskvalitsuse kava vastu Lõuna-India mägipiirkonnas oluliselt ettevõtlust piirata.
See puudutab eriti teravalt seda piirkonda, kus lähipäevadel ringi sõidame. Streik väljendub näiteks selles, et  asulatesse sisse ja välja viivad teed on blokeeritud ja läbi lastakse vaid koolibusse ja kiirabiautosid. Õnnestus ühe sellise streigiseltskonnaga ka juttu puhuda. Tundus, et nad pigem nautisid vaba päeva ja kambavaimu seltsimeeste ja kangema kraami seltsis. Täpset infot, mille vastu protestitakse neil ei ole, aktsiooniga liituti solidaarsusest. Meie aga naudime veel oma olemist kõrvalises oaasis nimega Kavalyam Retreat. Puhastame oma keha ja vaimu hommikuste joogatundidega, orgaanilise taimetoiduga ja looduses jalutamisega. Mõned vaprad meist on ka oma esimesed ajurveeda massaažid kätte saanud. Majapidamine, kus ööbime teenib oma sissetuleku turismile lisaks vürtsidest. Maja taga algab vürtsiaed, ligi 10 hektarit peamiselt kardemoni. Mina olen seda kardemoni nüüd paar päeva ka oma lassi (jogurtijoogi) sees nautinud.

Kochi - hubane sadamalinn

Tallinnast läbi  Helsingi New-Delhisse, New-Delhist vahemaandumisega Mumbais  Kochisse. Reis on alanud! 30+ soojakraadi ka õhtul - see on just see, mida vaja. Maitsev  peamiselt mereandidest koosnev õhtusöök - aina paremaks läheb. Seltskonnast 11 inimest, keskmise vanusega u 28 a (jah, rühmas on lapsi :).

Elame Kochi vanas linnaosas - Fort Kochis, mille väljanägemine on mõjutatud portugaallaste, hollandlaste ja brittide poolt.  Majad on suhteliselt väiksed ja tänavad kitsad. Meie väike buss majutuskoha väravani sõitma ei mahugi. Terve laupäevase päeva tutvume ümbrusega, kuhu jäävad portugaallaste ehitatud kirikud, promenaad ja kuulsad Hiina kalavõrgud, kus kohalikud kalamehed selle erilise võrgu konstruktsiooni tutvustavad ja annavad proovida võrkude tõstmist tohutu puust seadeldisega. Kahjuks kala võrku ei jää, aga see pole meie oskamatusest, vaid on vilets aeg - veetase on madal ja vesi tagavetelt tulevat taimestikku täis. Aga võib-olla nad on ise süüdi, sest kuue-kaheksakesi riistapuud sikutades hüüavad nad ergutuseks midagi, mis kõlab umbes "ei kala, ei kala". Sel ergutushüüdel ei ole küll nende keeles mingit konkreetset tähendust, aga kuuldes, mis see eesti keeles tähendab, lubasid nad kaaluda oma mantrat muutmist.  Anname järgi juba esimese basiilikku juures end meie sappa haakinud rikšamehele ja laseme sõidutada end veidi kaugemal asuvasse juudilinnaossa, kus asuvad vürtspoed. Esmalt teeme aga peatuse... pesumajas!

Kohalik algeline pesupesemisel vaid inimkäsi ja -jalgu kasutav munitsipaalpesula olevat kohalik vaatamisväärsus turistidele. No on jah tore vaadata, kuidas pesumehed jalgupidi pesuvees toimetavad. Siin pestakse peamiselt kohalike haiglate, restoranide jms pesu, aga sekka ka turistide pesu. Vahetevahel olevat mõni sinna sattunud turist pöördesse läinud tundes põllul kuivavate linade seas ära oma külalistemajas pessu antud ihupesu.  Juudilinnaosa on väike pettumus. Tundub, et rikšamehed
 viivad meid ainult nendesse poekestesse, kus neil komisjoni loota. Laseme neil veel enne majutuskohta minekut alkopoest läbi minna, et mõned jahutavad Kingfisherid kaasa osta. See alkoputka on ehk suuremgi vatamisväärsus kui pesumaja. Müüja ja kaup on eraldatud ostjast tiheda trellseinaga, raha saab ulatada pisikese ava kaudu, pudelid saab kätte teisest vaid veidi suuremast avast. Trellseina ja tänava vahel on veel üks sein, mistõttu on luugi ees vaid kitsuke korridor, kus ostja saab liikuda. Tahtmatult tekib mõte korraliku õllekõhuga vennikestest, kes märjukese juurde ei pääsegi. Ju selliseid on Indias vähe..

Kultuuri on Kochis ka. Suurimad huvilised võtavad ette Kathakali etenduse külastuse. Selle võib lühidalt kokku võtta - värvikas ja lärmaks.